BALTISAKSLASTE OSA EESTLASTE KULTUURILOO KUJUNEMISEL

Fotogalerii

Hanna Miller Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikoolis loenguga baltlastest.

Foto: Urmas Saard / Külauudised

Urmas Saard, reporter

Lõppeva nädala kolmapäeval hõivasid Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli õpihimulised kuulajad taas Hestia hotell Strand Jurmala saali kõik istekohad, sest huvi baltisakslaste ajaloo ja kultuuripärandi tundmise vastu oli tõeliselt märgatav.

Hanna Miller, vabakutseline ajakirjanik, tõlkija ja vaieldamatult üks Eesti parimaid baltisakslaste pärandi tutvustajaid eesti keeles, rääkis pea poolele tuhandele huvilisele oma isiklikest kokkupuudetest baltisakslastega ja tolle rahvakillu mälestuste tõlkimisest, aga eelkõige nende pärandist eestlaste ajaloos. Väärib märkimist, et õppepäeva loengut vahendas ka viipetõlk Anne Sepping, kes on varemgi kuulmispuudega inimestele väärikate ülikooli kättesaadavaks teinud.

Hanna Miller puutus kokku baltisakslastega juba ülikoolipäevil. Teise kursuse järel 1978. aastal asus ta Tallinnas tööle giidina ja kümnekonna aasta kestel tuli sageli saata üksnes baltisakslastest koosnevaid reisiseltskondi, kes olid tihti väga nimekate suguvõsade järglased. Sõideti ka väljapoole pealinna teistesse linnadesse, Lahemaale, saartele, mõisatesse ja hauaplatsidele, kus gruppide liikmed jutustasid enda või lähedaste mälestusi. Nende lugude kuulmine ärgitaski noores inimeses põnevust tekitavat huvi baltisakslaste rolli vastu eestlaste ajaloos, mis omakorda kannustas mälestuste tõlkimisele.

Miller oli enne loengu algust laotanud valiku oma tõlketöid tiibklaverile. Nüüd võttis ta ajakirja Akadeemia 2021. aasta esimese numbri kätte ja soovitas lugeda Johannes Halleri (1865–1947) „Elumälestused: Nähtu-kuuldu-mõeldu“. Tõlkija tundis head meelt, et Akadeemia pidas Käina pastoraadis sündinud populaarse baltisaksa ajaloolase tutvustamist ja tema meenutusi avaldamist väärivaks kirjutiseks. 1960. aastal Münchenis ilmunud mälestusteraamatus “Lebenserinnerungen: Gesehenes –Gehörtes – Gedachtes” on rohkelt juttu elust Hiiumaalgi, kuid eriti väärtuslikuks teeb trükise teadmine, et tegemist hiidlasega, kellest sai eelmise sajandi kahekümnendate-kolmekümnendate enim loetud Saksa ajaloolane, aga kellest paraku Hiiumaal üsna vähe kuulda olnud. Halleri kui ühe nimekaima Saksa ajaloolase märkimisväärne mõju kandus koguni möödunud sajandi seitsmekümnendatesse ja esimese ilmasõja ajal arvati mees lausa Balti küsimuste suureks asjatundjaks.

Samas pidas Miller oluliseks märkida, et eestlastena me ei pruugi ega peagi alati nõustuma kõigega baltisakslaste mälestustes, aga Eestimaa ajaloost tõepärasema ülevaate omamiseks tuleb nende käsitlusi kahtlematult teada ja tunda. Ettekandja selgitas, et nad pole tulnud siinsetele Eesti ja Läti aladele eelnevalt kujunenud rahvusgrupina, vaid said baltlasteks pika kestvuse vältel. Ta rõhutas, et tahtes või tahtmata seda endale teadvustada, osutub baltisakslaste roll meie aja- ja kultuuriloos ikkagi meeletult suureks ja väärtuslikuks.

Milleri väitel olevat eestlased saksa mõjust tingituna euroopalikumad kui meie põhjanaabrid Soome lahe teisel kaldal. Saksa mõju ilmneb ka meie luterlikus töökultuuris.

Baltisakslased lasid trükkida esimesed maarahvakeelsed raamatud. Luterlus nõudis, et jumalateenistused oleksid kõigile arusaadavad ja nii tõlkisid hingekarjased eesti keelde katekismuse, palvused ja vaimulikud laulud. Küllap on kasulik teada sakslaste pärandit eesti keele sõnakasutuses kas otseste laenude või mugandustena. Miller vaatas lakke ja tõi esimese näitena sõna lampe ning jätkas seejärrel teiste lihtsate näidetega: brille, bild, vase, kanne, tasse, bluse, jacke, mantel, socken,  mütze… Ta peatus viivuke pikemalt sõnal triiphoone, kuna ei mõistnud kaua aega selle tuletuse sisu ja juurdles küsimuse üle, et mida võiks kasvuhoonel olla pistmist triibuga? Ühel hetkel ta taipas, et see tuleb ju sõnast treiben, mis tähendab idanemist ja punga minemist. Sellest tuleneb omakorda treibhaus ehk triipmaja.

Aga me ei võtnud baltlastelt üle mitte ainult sõnu. Lisandusid kombed linlike jõulude kuuseehtimise ja salmide lugemisega ning munadepühade (lihavõttepühade) tähistamisega.

Balti pastorid töötasid eesti kirjakeele vormimisel, panid aluse meie ajakirjandusele. Miller mainis hariduselu korraldamist: mõisa- ehk talurahvakoolide, gümnaasiumide asutamist; Õpetatud Eesti Selts ja Eesti Kirjanduse Ühing hakkasid tegelema eesti keele, kultuuri ning pärandi uurimisega.

Baltisakslaste jalajälg on Maarjamaa pinnal muljetavaldav, kuna pea igasse valdkonda on midagi head maha jäänud. Teatavasti asuti baltisakslaste eeskujul korraldama meie laulupidusid. Hakati kujundama taluaedu ja parke. Mõisaköögis õpiti kokandustarkust.

Saksamaa oli baltlaste jaoks küll emamaa, kust põlvneti, päriti keel ja kultuur, kuid ometi peeti Eestimaad ainsaks kodumaaks, mida kogu südamest armastati. Saksamaa tähendas neile siiski vaid kõigest välismaad. Baltisakslased eristusid üksjagu riigisakslastest, mida ka ise tunnistasid.

Hitleri kutsel lahkus Eestist Saksamaale, esmalt küll Poolasse 13 500 baltlast.

Miller osundas memuaaridele, mida lugedes ilmneb, et Saksamaale jõudes said baltlased šoki, sest sealne rashvas elab oluliselt teistsuguse mentaliteediga. Näiteks, kui riigisakslaste naljataju on teravalt irooniline või sarkastiline, siis baltisakslased omavad mingit pidi mõnusalt sooja huumorit. Selle kinnituseks esitas Miller päris mitu lustakat naljalugu. Lisaks naljasoonele oli baltlastel teinegi oluline erinevus võrreldes riigisakslastega, märkis Miller ja jutustas mõned näitlikud lood nende külalislahkusest.

Koolis kõneldud mõisahärrade eriline julmus ei leidvat samuti piisavalt kinnitust. Üksikuid näiteid võis Milleri sõnul esineda, aga see polevat olnud tema väitel valdav. Vastupidi, mõisnikud ise ei pidanud lugu toore käitumisega rahvuskaaslastest ja olevat hoidunud neist eemale.

Tublisti üle tunni kestnud loeng, mida katkestas väikene virgutusvõimlemine, oli kaasahaarav eriti seetõttu, et muutis veidike vene ajal koolis käinud inimeste nägemust sellest, mida tollel ajal õpilastele räägiti. Huvikorral tasub lisaks kuuldule ja siinses artiklis viidatud vähestele märkmetele lugeda Hanna Milleri poolt eesti keelde tõlgitud baltisakslaste mälestusi kaheksast raamatust või perioodilisest väljaandest.

Hanna Milleri tõlgitud Walter Dehio „Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas hansalinnas Tallinnas“. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Johannes Haller. „Elumälestused: Nähtu-kuuldu-mõeldu“. Ajakiri Akadeemia. 2021/1;

Walter Dehio. „Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas hansalinnas Tallinnas“. Argo. 2021;

Erik Thomson. „Tallinna Toomkooli ajalugu“. 2019;

Cord Aschenbrenner. „Pastoraat“. Argo. 2017;

Henning von Wistinghausen. „Revali ja Peterburi vahel“. Argo. 2016;

Berndt von Staden. „Lõpp ja algus. Mälestused 1939–1963“. Olion. 2005;

Berndt von Staden. „Mälestusi kadunud maailmast. Noorusaastad Baltikumis 1919–1939“. Huma. 2004;

Ernst Turmann. „Pikva“. Loomingu Raamatukogu. 1992