LOODUSRETK REIU NIMETULE ALLIKALE

Fotogalerii

Toomas Trapido ja talle järgnevate noortega nimetu allika juurde.
Foto: Urmas Saard / Külauudised

Täna võttis viieteistkümnene seltskond ette lühikese matka Reius asuva nimetu puhtavee allika juurde. Pärnu Raeküla Vanakooli keskuse juurest alustatud teekonnal vaadeldi loodust, mindi mõttes kaugele ajalukku, allika juures meenutati tavandi kombestikku.

Osalejate enamuse moodustasid kuue- kuni 15aastased lapsed. Täiskasvanutest eakam oli 72aastane naine. Matka korraldas Vanakooli keskuses noortega tegelev Ave Teeääre, kes kutsus kaasa lööma Toomas Trapido. Hiljuti ilmus müügiletile nende ühisloominguna sündinud raamat „Lood, mis loovad”. Lugusid kirjutas Toomas ja rohked graafilised illustratsioonid joonistas Ave. Sellest huvitavast raamatust võib peatselt oodata positiivset arvustust, seepärast käesolevas artiklis väärt raamatul pikemalt ei peatu. Matkajatega liitus veel Anneli Vridolin, õppinud matkajuht, tõsine ornitoloogia ja loodushuviline, kelle tähelepanekud loodusrajal kutsusid esile põneva vestluse.

Enne matkarajale suundumist istuti metsa paigaldatud ruudukujulisele pingile, tutvustati endid nimeliselt ja igal ühel oli võimalus jutustada mõnest võimsast kokkupuutest loodusega. Toomas andis jutustaja kätte kepikese ja see rändas jutustajalt jutustajale edasi. Ave on maailmas palju ringi rännanud, aga ta oskas suures ilmas nähtud looduse ime võtta kokku kujundis, mida peidab endas meie omal Maarjamaal kasvav tavaline kõrvenõges.

Saime teada, et silksolk on väike-lehelind

Anneli on hetkel Haapsalu Kutsehariduskeskuses linnugiidi täisõppel, seljakotis äsja avaldatud Peep Veedla „Pargi- ja aialindude taskugiid”. Veedla annab lindude häälitsusi edasi sõnaseade vahendusel ja kirjeldab oma varasemates raamatutes sulelisi ka luuleliselt. Metsarajal võis kuulda käo kukkumist. Anneli teadis öelda, et käod üritavad oma munasid keskeltläbi tosinal korral võõrasse pesasse poetada. Kuulmise järgi eristas ta paljusid linde. Saime teada, et silksolk on väike-lehelind. Kuulda oli ka metsvinti, suurt-kirjurähni ja teisi. Aegajalt uuris ta binokliga puude võrasid, et nende vahel või okstel mõnd linnukest näha. Teisel juhul kummardus mõne rohttaime juurde ja uuris lähemalt. On pihalaka õitsemise aeg ja ta kiitis selle valgetest õitest keedetud teed.

Matkakoolis sai Anneli üheks õppeülesandeks poolesaja putuka kogumise. Tema kogus neid fotodele jäädvustamisega, mis innustas nüüd sama tegema ka Külauudiste infoveski reporterit. Putukate nimetuste määramisel oli suureks abiks Google LENS. „Näed, see siin on liivanaksur,” võrdles Anneli looduses kohatud putukat sellega, mis otsingumootor mobiili ekraanile kuvas. Ülitillukesele vaksikule osundas ta ilma lens’i kasutamata.

Ave leidis hapuoblikaid ja jänesekapsast ning soovitas neidki süüa. Keegi hüüatas: näe kui suur sisalik! Tõepoolest polnud vist mitte keegi meie seltskonnast varem nõnda suurt sisalikku kohanud.

Nimetu allika külastamisel. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Umbes kolme kilomeetri pikkuse rännaku järel jõudsime sihtpunkti. Väikese kehakinnituse järel koguneti ringi, kus Toomas rääkis 10 000 aasta tagusest jää taganemise perioodist ja inimese jala astumisest siinsele maakamarale. Arvatavalt on lähiajaloos allika lähedal olnud talukoht, millele viitab Ave selgituse järgi kohapealne taimestik. Enne allikale laskumist võttis Ave kätevahele ülisuure punase lõngakera, mis pidavat aitama pahandustest eemale hoiduda. Punast kera ringis olevatele teelistele heites võis viskehetkel öelda valjult või mõelda üksnes endale teadvalt mõnda soovi. Need keraheited tekitasid lõbusat elevust. Pärast lõigati väikesed lõngajupid, mis seoti allikal käigul kuhugile läheduses asuva puuoksa külge, soovide puule.

Sellega silmade pesemine parandavat nägemist

Allikal käidi ohutuse tagamiseks väikese hulgaga, kolme- või neljakesi. Allika juurde on ehitatud väike puitrakis. Toomase sõnul on puhas allikavesi tervislik. Sellega silmade pesemine parandavat nägemist. Allikavees olevat maagiat ja kahtlematult on kraaniveest etem. Avele meeldib enne nimetatud nimetule allikale minekut seista lähedal asuval graniitkivil paljajalu.

Üks tütarlaps avastas käelt lepatriinu, mis valmistas talle erilist rõõmu ja jagas seda teistega. „Lepatriinu, lepatriinu, näita, näita, kost puult minu peigmiis tule!” Seda öeldakse nii kaua, kuni putukas lendu läheb, kõneldakse rahvapärimuses.

Allika külastamine toimus ühistöös projektiga “Noorte rohelised jäljed Pärnus”.

Urmas Saard