Jõudes Põhja-Pärnumaa Kaelase külas asuva Jaanihanso Siidrivabriku avarale muruvaibaga kaetud õuele meelitas puhkpillimuusika lavale lähenema. Pärnu-Jaagupi puhkpilliorkester oli äsja valminud laval esimene esineja. Siidrivabriku peremees Alvar Roosimaa lausus, et tema töömees andnud hüva nõu ja soovitanud estraadilava ehitada.
„Mis sellest rohust ikka niisama niita kui siin tegevust pole,” selgitanud tubli mees. Tänavu saadigi “Leader” programmist kontserdiplatsi ja Jaanihanso välilava ehituseks toetust, et luua moodne multifunktsionaalne rajatis ning taristu uute teenuste pakkumiseks. Päris valmis siiski lava veel ei olnud. Alvar ütles, et tuleb veel lavale ka klaasist tagasein paigaldada. Lava ametlik avamine leiab aset juba sellel laupäeval. 25. juulil toimub Mari Kalkuni “Õunaaia albumi” esitluskontsert & Jaanihanso Kontserdiõue avamine. Kell 19 oodatakse Jaanihanso Siidrivabriku uhiuuele kontserdiõuele, mille avab ja õnnistab sisse armastatud Mari Kalkun.
Lisaks kontsertelamusele lubab Jaanihanso piiratud hulgale soovijatele näidata vabrikut ja anda selgitusi Eesti looduse andidest valmistatava klassikalise vahuveini kohta – muidugi koos tuurile järgneva degustatsiooniga.
Tutvumistuuri tegi Alvar ka avatud talude päeval. Seitsme aastaga on Alvar ja Veronika Roosimaa kodugaraažis alustatud õunaveini kääritamisega jõudnud siidribrändini, mida maitsegurmaanid oskavad kõrgelt hinnata. Sellest kõnelevad paljud auhinnad. Paar aastat tagasi Inglismaal avaldatud raamatus “100 käsitöösiidrit, mida täna juua” on üks peatükk pühendatud ka Kaismaa Jaanihanso Siidrivabriku tootele.
Siidrivabriku ja talu vahel asub õunaistanduse jaoks ideaalne põllumaa, kus kasvab kuuest sordist ligi 5300 õunapuud, 600 pirnipuud ja mõnikümmend kirsipuud. Kuid süda kuulub eesti õunale, mistõttu püütakse ühiselt Eesti parimate õunakasvatajate ja Maaülikooli teaduritega leida just need sordid, millest saab parimat Eesti siidrit.
Kui Alvar tegi arvukale huviliste seltskonnale ekskursiooni tootmishallis, siis Veronika degusteeris õuel Siidrivabriku toodangut. Pikas järjekorras seisjatele valati võilille vahuveini väikestesse topsidesse. Pudeli sildile on kirjutatud „Jaanihanso „Meie Küla Eitede” võilille vahuvein rabarberi ja meega”. Täiendava selgitusega on allpool veel järgmine tekst: „Meie küla eided korjasid suvi otsa õue pealt võililli, küsisid mesilastelt sada kilo kuldset mett juurde ja viisid kõik naabrimehe veinimõisa. See pani rabarberit juurde ja saatis joogi oma veinikeldrisse terveks igavikuks küpsema. Enne välja ei võtnud, kui kääritamisel arenenud mullid olid võilillenoodid elegantselt helisema pannud. Pudelisse püütud suvi. Kristallselge käsitöö. Naabritega koos tehtud.”
Võilille jook proovitud ja kiidetud, võis järgmisena kuute valikut kombuchat maitseda. Selle valmistamisprotsess meenutas ammu lahkunud vanaema ja tema suurt vedelikuga täidetud klaasnõu, mille sees kasvas pruuni värvusega teeseen. Kasulikest mikroorganismidest koosneva „emaseene“ abil valmiv kombucha on laktoosivaba magushapu jook. Esimesest pudelist valatud klassikaline kombucha meenutab maitselt tõepoolest vanaema-aegset teeseene rüübet. Järgemööda sai veel proovitud rabarberit, münti, humalat, ingveri, kurkumi. Miskipärast maitses kõige rohkem ingveriga valmistatud jook, aga maitse üle ei vaielda.
Samal ajal jätkas 15 mängijat dirigent Priit Aimla juhatamisel meeleolukate lugude mängimisega. Vahelduseks võeti mõni lugu laulmiseks. Eeslauljana laulis Aimla teistest valjemal häälel. Läbi ruupori kutsus ta rahvast ka tantsule. Mõned paarid tulidki tantsumurule.
Urmas Saard