Riigikogu esimene aseesimees Helir-Valdor Seeder rääkis kolmapäeval Tervise konverentsi keskusesse kogunenud mitmesajale TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli elukestva õppe kuulajale pensionireformist ja vastas arvukatele küsimustele, millele antud mõnedki vastused ei rahuldanud küsija ootust.

Sissejuhatuseks isiklikku ja tähelepanekuid Pärnust

Hakatuseks rääkis Seeder mõne lausega oma isiklikust elust. Ta ütles, et nädala tööpäevadel näeb pealinna tuledesära ja mõttelaadi. Nädalavahetustel viibib ta põhiliselt oma pere keskel Viljandi linnas. „Lisaks sellele on meil väike popsi talu, kus ma pean koos oma perega Šoti mägiveiseid. Talu asub Mulgimaal Paistu kihelkonnas. Seal tunnetan ka hajaasustuse põllumajandusliku piirkonna tegevust ja elulaadi. Nii on mul Eesti ühiskonnast päris hea ülevaade.”

Pärnule viidates peab Seeder seda tõmbepunkti Eesti jaoks väga oluliseks keskuseks. Ta huvitub Pärnu ettevõtluskeskkonnast, infrastruktuuri arengutest, sildade olevikust ja tulevikust, teatrist, kolledžist, sadamast. „Mina ütlen küll, et pärnakad on väga õnnelikud inimesed, sest elatakse väga kaunis asukohas, kus on jõgi, meri. Suviti käingi Pärnus eelkõige mere pärast. Pärnul on potensiaali ja Pärnu linn koos riigiga peab seda keskust ja maakonda kindlasti arendama.”

Kolmest sambast üldiselt

Põhiteemast kõneldes peatus Seeder juba väljakuulutatud pensionireformil. Eestis kehtib kolmesambaline pensioni süsteem. Esimene on nn riiklik pension, kus põhiliselt arvestatakse tööaastaid ja inimeste palka ning sellelt võetud makse, kolmandana ka elukalliduse muutust, aga samuti arvestatakse koefitsienti laste eest. Ühe lapse pealt 18 eurot, kahe pealt 36 jne. „See pensioni osa oli, on ja jääb,” kinnitas Seeder. Praegu on keskmine pensioni suurus, arvestatuna 44 aasta tööstaažilt, ümmardatult 480 eurot. Selle aasta aprillist umbes 530.

Teine osa pensioni süsteemist on teine sammas ehk hästi lihtsustatult öelduna kogumispension. See on kohustuslik kõigile neile, kes on sündinud aastal 1983 või hiljem.

Kolmas pensionisammas on täiesti vabatahtlik pensioni kindlustussüsteem. Sellega ühinenud inimesi on läbi aegade väga vähe, paarkümmend tuhat. „Päris märkimisväärse tagasilöögi andsid aastad 2008-2009, kui oli suur majanduskriis. Väga paljud loobusid tollel kitsal ajal sellest.”

Muutuv teine sammas

Teise samba juurde tagasi tulles nimetas Seeder paari sissejuhatavat fakti. Selle sambaga on praeguseks ühinenud umbes 750 000 inimest, kes kohustuslikult, kes vabatahtlikult on sellesse pensionisambasse kogunud 4,5 miljardit eurot. Summa on paigutatud erinevatesse pensionifondidesse. Keskmine hoius on inimestel ligikaudu 5 000 eurot. Mõned inimesed on algusest peale, tänaseks juba 17 aastat kogunud, mõned 10, teised veelgi vähem.

„Põhjused, miks algatatud reformi vajatakse, on kasvanud välja elust enesest, sest praktika on tõe kriteerium ja need 17 aastat ei ole süsteem toiminud esialgselt loodetud kujul. Ootused ei ole täitunud, tootlused on olnud madalad, haldustasud kõrged. Kogumissüsteem on hästi koguja vaenulik ja finantsasutuste keskne, mis on täiesti ebaõnnestunud,” selgitas Seeder.

Tema sõnul ei lahenda me pensioni teise sambaga oma tulevaste põlvede pensioni küsimusi, mis tulenevad demograafilistest arengutest. „Rahaga ei ole võimalik ka tulevikus inimesi asendada, aga see on veel omaette teema.”

Kõige olulisemalt seisneb reform selles, et teine sammas muutub vabatahtlikuks. Selle sammuga ei võeta mitte kellegilt mingeid õigusi vähemaks ja mitte midagi ei lammutata. Kes tahavad jätkata või tulevikus teise sambaga ühineda, saavad seda edaspidigi teha. Samas, kes ei taha ühineda, need ei pea seda tegema.

Kui tööealine inimene on kogunud sinna 2 + 4 %, siis võib selle raha välja võtta. Makstes 20% tulumaksu ära, kantakse ülejäänud raha senise koguja isiklikule arvele. Täieliku töövõime kaotuse puhul, et väljavõetud rahaga oma tervist paranda, ei pea inimene riigile tulumaksu maksmagi. Viis aastat enne pensionile jäämist ja pensioni eas on korraga väljavõetava raha tulumaksu protsent poole väiksem, 10%.

» Tegelikult tõsteti sama raha piltlikult öeldes ühest taskust teise

Oluline on tähele panna, et inimeselt kogutud 2% kõrvale riigi poolt lisatav 4% ei tule mitte abstraktselt riigilt nagu seda algselt räägiti, ilma inimestele lõplikult selgitamata, vaid võetakse konkreetselt sama inimese sotsiaalmaksu arvestuse pealt ära. Sotsiaalmaksust laekuvast summast, mis muidu läinuks esimese samba nn riikliku pensioni reale, kantakse teise sambaga ühinenud inimese puhul teise sambasse. „Selle võrra jääb temal riiklik pension väiksemaks,” rõhutas Seeder. „Need, kes on olnud sunnitud teise sambaga ühinema, või teinud seda vabatahtlikult, siis nemad maksavad tegelikult sotsiaalmaksu esimesse sambasse 16%, mitte 20%. Neli protsenti läheb teise sambasse. Seda 2001. aastal seaduse vastuvõtmisel väga ei räägitud ja öeldi lihtsustatult, et riik lisab neli protsenti omalt poolt juurde.” Tegelikult tõsteti sama raha piltlikult öeldes ühest taskust teise, pannes tavainimest arvama, et riik lisab inimese panustatud kahele protsendile kaks korda rohkem juurde.

Kehv sundseis

Kõige kehvem osa kehtivast pensionisüsteemist on see, et pensionile minnes väljutakse pensionifondidest ja tuleb sõlmida lepingud pensioni kindlustusseltsidega. Kindlustusseltsid dikteerivad lepingulised tingimused. Võimalik on jätta kindlustusleping sõlmimata, aga siis ta ei hakka neid väljamakseid saama. Raha jääb pensionifondi olenevalt turu seisust tootlikust suuremas või vähemas mahus jätkama ja alles tema surma järel pärivad pärijad pensionifondi kogunenud raha. Aga kui inimene sõlmib ikkagi lepingu, kas kahekümnele või kolmekümnele aastale või elupäevade lõpuni, siis see raha enam ei tooda midagi. „Kui te sõlmite lepingu näiteks 30 aasta peale, mis jagatakse sellele perioodile ja kogutud raha tootlikusega enam ei tegeleta ning enam seda ei indekseerita, siis kujutage ette, mis selle rahaga võib juhtuda juba kümne-viieteist aasta pärast.” Inflatsioon toimib ka tulevikus, raha muutub odavamaks, asjad ja teenused kallimaks, aga kogutud raha enam ei kasva ja jääb püsiva suuruse juurde. Aga kui kolmekümnele aastale lepingu sõlminud inimene sureb juba kümne aasta pärast, siis kahekümne aasta osas saamata jäänud raha pärijad enam ei päri ja kogutud summa jääbki kindlustusseltsile. „Ainult juhul, kui teil õnnestub pärast lepingu sõlmimist juba paari lähema aasta jooksul surra, siis võivad pärijad pärida, hiljem mitte. Selline on praktika,” jätkas Seeder kehtiva seadusloome tutvustamisega. Loogika töötab muidugi kindlustusseltside kasuks!

Väljapääs

Pensionireformiga luuakse olukord, kus inimesed saavad halvast süsteemist väljuda. See loob reaalse olukorra fondidele ja kindlustusseltsidele, et nad peavad inimestele tegema selliseid pakkumisi, mis oleksid ka klientidele kasulikud. Loomulikult seisavad muudatustele vastu finantsasutused, sest neilt võetakse seadusega kätte antud suur hulk raha ära. „Summa on umbes 350 miljonit eurot aastas, mis kogutakse kokku – see 2 + 4% – ja paigutatakse erinevatesse fondidesse. Kui me teeme samba vabatahtlikuks, siis selgub, et kõik inimesed ei soovigi enam seda teenust sellisel kujul kasutada.”

50-le aastale tehtud uuring kinnitab, et riikide majanduskasv on kogu aeg ületanud fondide tootlust. On rumal võtta raha majandusest, mis kasvab fondidesse paigutatud rahast kiiremini. „Selline teguviis on küll kasulik finantsasutustele, aga ühiskonnale tervikuna rikkust ei loo.” Näiteks Indrek Neivelti hinnangul olnuks ilma teise sambata meie elujärg palkade ja muude näitajate poolest umbes 10% parem. Aga Eesti Pank keeldus sellisest analüüsist.

„Tahan öelda, et see on lausa majandusseaduste vastane, et niisugusel kujul on võimalik tulevaste põlvkondade najal pensioni probleemi ära lahendada: võtta majandusest raha välja ja panna fondidesse. Peaaegu 90% 450 miljardi suurusest rahast on viidud Eesti majandusest välja ja kusagil ainult 600-700 miljonit on paigutatud Eesti majandusse. See ei ole väga mõistlik tervikuna Eesti majandusele.”

Tegelikult on loodusseadus see, et tööealine põlvkond peab üles kasvatama oma lapsed ja ülal pidama ka oma eakaid. Teist võimalust ei ole kunagi ajaloos olnud. Ei ole praegu ega tule ka tulevikus. Mitte ükski finantsskeem seda loodusseadust ei asenda.

„Mida meile siis praegu on pakutud? Maksame tööeas pankadesse 2 + 4%, kogume terve elu keskmiselt kes 40 kes 50 aastat ja siis tagate endale väärika pensionipõlve.” Tegelikult meie võimalused 20 või 30 või 40 aasta pärast sõltuvad sellest, kui palju maksumaksjaid töökäsi siis on, kui palju lisandväärtust siia luuakse ja milliseid teenuseid osutatakse. „Ei ole võimalik luua sellist olukorda, et pensionärid elavad tunduvalt paremini kui üldine ühiskonna elatustase on.”

Kuidas kujutada ette sellist olukorda, et pensionite jaoks raha ette kogudes (ainult pensionite jaoks, ülejäänud elu valdkondade jaoks me raha ette ei kogu) tunnevad pensionärid 30-40 aasta pärast ennast paremini? Näiteks haiglate ja koolide ülalpidamiseks me praegu raha ette ei kogu, ka mitte õpetajatele palga maksmiseks, milleks tuleks samuti 30-40 aasta pärast väljamakseid teha. Teedeehituseks ja riigikaitseks meil ju raha kogumise ja kindlustussüsteemi ei ole.

Lahendus

Lahendus seisneb demograafilise olukorra paranemises ja tehnoloogia arengus. Kolmas võimalus on elada vastavalt võimalustele, saamata endale kõiki hüvesid lubada. Loota, et leitakse finantssüsteem mis töötab pool sajandit stabiilselt ilma kriiside ja tõrgeteta, on väga naiivne. Seda saavad lubada need, kes ajalugu ei tunne. Läheme aastasse 1970. Mis on vahepeal juhtunud rahade ja valuutadega? Meil on olnud rubla ja Eesti kroon, nüüd kasutame eurot. Kas 50 aasta pärast on euro sama kursiga? Vahepeal on valuutasid devalveeritud. Muutunud on ühiskondlikud korrad. „Aga nüüd öeldakse meile, et on olemas finantsskeem. Lähete 18-aastaselt tööle, panete raha panka ja 70-aastaselt tööjõuturult tulles ootab kuldne põli. Ei ole, tegelikult on see enesepettus.”

Küsimused

Tulumaksu nimetamine sundis ühe härrasmehe tulema saali tagumistest ridadest ettekandjale lähemale, et küsida, miks riik võtab kahekordselt? Kui maksumaksja sotsiaalmaksust on juba 4% kantud teise sambasse, siis miks peaks ta seda raha tagasi saades tasuma veel 20%. See näib ebaõiglasena, et võetud raha tagastamise eest küsitakse nii kõrget maksu. Seederi arvates polevat tegu topelt maksustamisega, aga siiski olevat tegemist mõttekohaga, kas protsent peaks olema tingimata 20 või vähem või hoopis ära jäetav.

Urmas Saard & Kärt Saard