Kui kell viis algas Pärnu Koidula pargis pidulik Eesti lipu päeva tähistamine, siis vaevalt keegi 4. juuni pidupäevalistest teadis, et juba poolteist tundi varem algas Endla teatri laval enam kui saja sintlase osavõtul lavastuse “Ema käed kui sünnimaa” peaproov.
Kuidas Eneli Arusaare mõtestatud lavastus mõttevälgatusest teatrielamuseks kujunes, sellest on juba pisut kõneldud, aga tasub veelgi rääkida. Praegu püsib eilne kontsertetendus värskelt meeles ja meenuvad viimaste päevade mõttevahetused Eneliga. Vahendan allpool üksikuid repliike ja lausekatkeid, et ka lugejale anda rohkem aimdust ühe lavastuse valmimise valulikust protsessist.
“Urmas, olen ise nii ärevil. Tahan,et kõik õnnestub. Tulin just proovist. Proov, proov, proov ja veelkord proov. Tahan kinkida elamuse. Niisiis tegelen kõigega, alates digiklaverist kuni kardinateni laval välja. Iga liikumine tuleb laval tuhandeid kordi läbi mõelda ja teha. Endla lava on ju midagi muud,” avaldas Eneli. “Askole olen väga tänulik, ta võtab oma helimehetööd nii südamega.” Eneli selgitas, et on ühiselt enam kui saja osatäitjaga nautinud Endla teatri lava ja mõelnud ja arutanud ja otsustanud ja tundnud ja tunnetanud. Lavastaja jagas oma emotsioone teadmises, et esmaspäevani ta ei maga.
Loe edasi: Eneli Arusaar: proov, proov, proov – nüüd on kõik möödas ja hing rahul
