Kaitseväeliste auavaldustega saadeti manala teele Eesti Kaitseväe üks taasasutaja, Kaitseliidu liige, Eesti Eruohvitseride juhatuse esimees, Eesti lipu seltsi asutaja ja endine juhatuse liige kolonel Raul Luks, kelle matusetalitus peeti 12. mai keskpäeval Harku vallas asuvas Rannamõisa kirikus ja sellele järgnenud muldasängitamine toimus Rannamõisa kalmistul.
Matusetalituse viis läbi staabi ja sidepataljoni kaplan leitnand Peeter Paenurm. Järelhüüdes öeldi, et kolonel Raul Luks lahkus meie hulgast laupäeval, 6. mail, kell 16:05, aga ta sündis 1932. a 1. novembril.
Pärast Tšornobõlist naasmist leidis Raul Luks olevat õige aja vene sõjaväest pensionile jäämiseks. Paraku ei jätkunud mugavat pensionipõlve talle kauaks. Novembris 1991 kutsus Kaitsejõudude Peastaabi ülem Ants Laaneots mehe enda juurde ja ülema käskkirjaga kinnitati Raul Luks peastaabi operatiivjaoskonna ülemaks. Nagu kolonel Luks ise öelnud, pidi kõike nullist alustama. Abi leidis üksnes 1938. a Eesti Sõjaväe määrustikust, mida ta esmalt ise õppima asus. Koos teiste väheste algusaegade ohvitseridega alustas kolonel Luks staabi dokumentatsiooni koostamist ja juurutamist, töötades välja riigi esimese kaitseplaani, koostades loodavate väeosade õppeplaane ja alustades topoteenistuse organiseerimist.
Raul Luks oli üks esimesi teenistusse võetud ohvitsere taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, sealjuures Vabariigi Presidendi käskkirjaga esimene isik, kellele omistati koloneli auaste. Ta asus tegevteenistuses aastatel 1991 kuni 2000.
Vene vägede lahkumisel määrati ta 1993. a lõpus Paldiski linna eestipoolseks komandandiks. Pingeline töö jätkus vene vägedelt väeosade ja varade ülevõtmisega. Erilist tähtsust omas Paldiski tuumareaktori likvideerimise korraldamine. Esiletõstmist vääris Luksi suurepärane suhtlemisoskus: rahulik kõnemaneer, mis maandas osapoolte vahelisi pingeid. Vene väeosade hoonetesse rajati 1995.a kaitsejõudude väljaõppekeskus, mille ülemaks Luks määrati. Jälle algas pingeline töö ohvitseride väljaõppe korraldamisega ning õppematerjalide ettevalmistamisega. Kaitseväe ohvitserkonna koolitamine kestis Paldiskis kuni 1997. aastani. Hiljem asutati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Tartus.
Kolonel Luks suunati Tallinna Garnisoni Komandatuuri juhtima. Tema eestvõttel parandati ja täiendati vana garnisoni määrustikku, Soome Kaitseväe abil ja eeskujul ning koostöös Eesti Välisministeeriumi protokolliosakonnaga töötati välja riiklikud tseremooniad, mis toimivad samasugustena tänapäevalgi. Kindel alus pandi sõjaväepolitseile, kaitseväe orkestrile ja Tallinna Garnisoni arestimajale. Garnisoni komandant Luksi teadis kogu Eesti Kaitsevägi.
68-aastaselt erru läinuna tegutses Luks veel mõned aastad Tallinna Kriisijuhtimiskeskuses ja töötas välja Tallinna kriisi likvideerimise plaane.
Ühiskondlikus plaanis on olnud Luksi tegusus lausa hämmastav. Ta osales innukalt Spordiseltsi Kalev tegevuses ja oli Spordiveteranide Ühenduse liige. Ajaloo hoidmisel lõi kaasa Eesti lipu seltsi, sõjahaudade hoolde liidu ja Laidoneri seltsi juhatustes ning muinsuskaitse seltsi ja Jüriöö Pargi Fondi liikmena. Kolonel Luks oli Eesti Eruohvitseride Kogu asutajaliige ja esimene juhatuse esimees.
Ka spordi vallas oli ta silmapaistvalt tegev: aastatel 1992–2000 EOK liige; 1969–1972 poksiföderatsiooni kohtunikekogu esimees; 1972–1976 poksiföderatsiooni aseesimees; 1976–2000 poksiföderatsiooni ja poksiliidu esimees; kuulunud 1989–1992 NL-i poksiföderatsiooni presiidiumi. Aastal 1996 autasustati teda Euroopa Amatöörpoksiliidu (EABA) teenetemedaliga.
Luksi autasustati mitmekümne ordeni ja medali ning kaitseväe juhataja nimelise külm- ja tulirelvaga.
Eesti Kaitseväe ohvitseridele ja kolonel Raul Luksi kaasteenistujatele jääb ta igavesti meelde kui hea õpetaja, kes suhtus noorematesse kolleegidesse isalikult ning äärmiselt hoolivalt, ta oli pühendunud ohvitser ja visa võitleja, kes pikki aastaid ei andnud alla ka rasketele haigustele, sest oli käsk: “Elada!”
Rohkem saab kolonel Luksist teada Kaitseliidu kodulehelt.
Urmas Saard