Pärnus Tallinna maantee bussipeatuses seisjad ja möödujad aistavad juba kuu aega värske leiva ja saia lõhna, mida pärast lätlaste pagari-kondiitri äri sulgemist pole mullusest suvest saadik tunda olnud.
Sisenejale ei jää märkamata pikemat kasvu valges kitlis ja uhke pagarimütsiga mees, kes askeldab ahjude juures, tõstab värsket toodangut riiulitele ja vajadusel teenindab külastajaid. Tema tegevuse järgi ei teakski kohe arvata, et tegemist Leivaka kõige tähtsama mehega, kes annab mitmele inimesele tööd ja linnarahvale vanaaja retseptide järgi valmistatud leiba, saia, saiakesi, pirukaid ja kukleid.
Paljudele inimestele pole siiski Ralf Ramot üldsegi tundmatu nägu. Tema küpsetatud puhas rukkileib meenutab pärnakatele omaaegse Cibuse leivatehase vormileiva maitset ka välimust. Mõnda aega sai seda Sindis tegutsenud Krulli kohvikust kuni uste lõpliku sulgumiseni. Nüüd ei pea sintlased paljuks sõita leiva järele Pärnusse Ülejõele. Lisaks Sindile on Ramot tainast sõtkunud ja pätse ahju ladunud Türil, Paides, Keilas ja kuni Vändra Ökopagari pankrotistumiseni ka sealses moodsalt sisustatud tehases.
Olude sunnil läbis Ramot vahepeal pottsepa kursused. Kutse saamiseks pidanuks ta sellina töötama kuni kolm aastat, aga üsna peatselt otsustas Õisu tehnikumis õpitud pagari-kondiitri oskuste juurde tagasi tulla. „Tuleb ikka teha seda, mis sulle kõige rohkem meeldib ja mida sa kõige paremini oskad,“ ütles Ramot selgel sõnal ja ajas niigi sirge selja silmnähtavalt veelgi sirgemaks. Leivakas on Ramoti elus tema esimene isiklikul vastutusel püsti pandud äritegevus. Linnaga sõlmitud leping kohustab esimesel aastal rendipindade eest renti maksma poole vähem, kui algselt küsiti, sest ruumide korda tegemine nõudis samuti suurt kulutust. „Kaks ja pool kuud ehitasin järjepanu. Lähedased aitasid samuti, kes igapäevase leivateenistuse kõrvalt oma kätetööga, kes panustas rahalise abiga. Õhtuti valmistasin ette dokumentatsiooni Veterinaar- ja Toiduameti jaoks. Paberid sain korda ehitustööde lõpetamisega üheaegselt.“ Aga hädapärastele seadmetele pidi hakkaja ärimees kulutama ca 8000 eurot. Samas tunnistas ta, et hakatuseks oli tal taskus kõigest paarkümmend eurot. Ettevõtmine sai teoks eeskätt lähedaste ja teiste heade inimeste abiga. Näiteks laes rippuv kaunis lühter kingiti Pärnu Kohtumajast. „Euroopa Liidu nõudeid silmas pidades jäänuks ilma lühtrita valgust alla normi. Teenindussaali kogu sisustus on saadud taaskasutusest.“
Mitte ainult Leivaka sisustus pole valdavas enamuses taaskasutus. Ramot tõi tagaruumist luitunud lehtedega kõvakaanelise raamatu, mille ilmumise aastaks märgitud aasta 1964. „Omaaegne Eesti Tarbijate Koperatiivi toimetatud trükis oli 50 aastat tagasi kõikidele ETK leivakatele aluseks, mis ühtlustas retseptid ja sortimenti.“ selgitas Ramot, kes sama kogumikku lehitsedes ja vanadel retseptidel näpuga järge vedades valmistab enamiku tänase Leivaka toodangust.
[pullquote]Hammustasin lapsepõlves rosinasaia ja jõin limonaadi peale[/pullquote]Sain valge kitli selga ja loa üle kollase-musta vöödilise lävepaku astuda. „See on jahuta leib, mis sisaldab seemneid, spelta-, rukki-, kaera-, sojahelbeid ning päevalille-, kõrvitsa-, seesami-, linaseemneid. Helbed sisaldavad tärklist ja seovad hästi vett.“ Järgmisena rääkis ta rosinasaiast, mida tänapäeval eriti ei valmistata. „Hammustasin lapsepõlves rosinasaia ja jõin limonaadi peale,“ meenutas Ramot oma poisikese põlve elamusi.
Noor praktikant Johanna Liisa Jalango lõikus parajasti õhukeseks rullitud taignat ja pätsis tükkidest Moskva saiakesi, mida asetas pannile. Seejärel pühkis vana jahu laualt ja raputas puhast jahu asemele ning viskas järgmise viiekilose taignaportsu rullimiseks lauale. Taigna laiaks leheks rullimine polegi kerge töö. Jalango ütles, et esimeste tööpäevade õhtutel olid õlad päris valusad. Ramot teadis rääkida, et vanadel pagaritel on tekkinud taigna rullimise tagajärjel päris tõsiseid terviserikkeid.
Moskva saiakeste vahele pannakse vanu tavasid järgides ikka endiselt mannakreemi. „Mingit ersats pulbrit me vees ei sega,“ selgitas äri omanik karmilt tänapäevaseid retsepte välistades. „Pane kindlasti kirja, et minu ettevõtte kontseptsioon on väga lihtne: valmistan ja müün ainult seda, mida tahaksin ise poest osta ja süüa.“ Kirjas!
Kella kahe paiku võttis Ramot päeva teise poole leivateo ahjust välja. Hommikuti tuleb soe vormileib kella üheksa paiku. “Enam ei viitsita vana tava kohaselt rukkijahust juuretisega keeduleivaga jännata,“ ühmas suurte kogemustega pagar, kes on otsustanud kindlameelselt kõiges vanaaja äraproovitud headuse juurde jääda.
[pullquote]25 aastat tagasi, 11. jaanuaril 1992 kehtestati valitsuse otsusega leiva, või, piima ja juustu müük talongidega[/pullquote]Ramot astus Leivaka seinal rippuva kalendri juurde ja pööras ühe lehe tagasi. Pildil on viilutatud rukkileib. Pildi all sõnad: „25 aastat tagasi, 11. jaanuaril 1992 kehtestati valitsuse otsusega leiva, või, piima ja juustu müük talongidega.“ Seda näidates kommenteeris Ramot kerge muigega, et ka nüüd on olnud leiva ost mõnel päeval nii hoogne, mis nõudnuks samuti talongide kehtestamist. Tõsiselt rääkides siiski nii hull asi ei ole ja vajadusel saab olemasoleva tehnika baasil leivatoodangut veelgi suurendada.
Et rendi tasumisel riske vähendada, müüb Ramot ka teiste ainult Pärnumaa väikeettevõtjate toodangut. Pagariärisse sisenedes mööduvad ostjad külmavitriinist, mille klaasi taga vorstid ja teised lihasaadused. Kõrgemale on asetatud mahepulgakommid. Tagaseinale lähemale astudes näeb „Tunnustatud Eesti Maitse“ märgistusega Tamme talu ürdiaia valikut. Samadel riiulitel asuvad Lõosilma Talu moosid (õuna ja kultuurpihlaka moos jt.), Tori valla Mesila talu meepurgid, Kivisaare Veski jahud. Osta saab mittesöödavatki. Kuid majapidamises kulub hästi ära ka Maarjakase savikoja keraamika.
Külastamise päeval sõlmis Ramot jälle ühe müügilepingu. Leivakas hakkas alates neljapäevast müüma Oidrema küla OÜ Mätiku talumeierei toorpiima ja teisi tooteid. Talumeierei perenaine Mirjam Pikkmets ütles, et seni sai nende toodangut kahel päeval nädalas Pärnumaa toiduvõrgustiku OTT (otse tootjalt tarbijale) vahendusel Martensi väljakul, haiglas ja Paikusel. Endiselt saab nende piima osta ka pakendivabast poest Paljas Pala. Alates neljapäevast avanes pärnakatel võimalus osta toorpiima kõigil päevadel Leivaka pagariärist. „Minu vanemad on mahedaga toimetanud juba 17 aastat. Aastate pikkune töö on vilja kandnud, tänavu 7. veebruaril sai Mätiku Talumeierei OÜ ametlikult tunnustatud piimakäitlemise ettevõttena,“ oli Pikkmets rõõmus.
Rõõmus on ka Ralf Ramot, et julge pealehakkamine näikse jõudsalt edenevat.
Urmas Saard