Aasta tagasi tegid seitse ajaloomälu hoiule pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku rajada riigi sajandaks aastapäevaks Toompea lossi kõrvale mälestusmärk Eesti riigi juhtivale väljakuulutajale ja esimesele valitsusjuhile Konstantin Pätsile. Ühtlasi juhiti tähelepanu tõsiasjale, et praegu on meie pealinna avalikus ruumis mälestusmärk ainult ühele riigipeale – Boris Jeltsinile.
Aasta jooksul on aset leidnud väga suur hulk mõttevahetusi kõige erinevamatel tasanditel – raadios, televisioonis, ajalehtedes, aga ka avalikel aruteludel, milles on osalenud suurem osa nimekaid Eesti ajaloolasi. Valdavalt on jõutud arusaamani – ajaloole ei saa läheneda meie tagantjärele tarkusega. Ajalooliste isikute käest ei saa tagantjärele nõuda selgeltnägija võimeid. Nemad ei saanud näha ette seda, mida meie näeme nüüd tagantjärele.
Sellegipoolest võib ajaloost õppida. Ent õppides on asjakohane võtta arvesse kõik meile teadaolevad faktid ja asjaolud ning mitte piirduda nendega, mis meile meeldivad või mis on kooskõlas meie tänaste arusaamadega. Ja isegi tõlgenduste erinevuse korral on arukas otsida hinnangute ühisosa – seda, mis on oluline.
Vähem vaieldakse selle üle, missugune oli Konstantin Pätsi osa Eesti riigi sünniloos – see oli väljapaistev ja keskne. Kasutades klassikalist väljendit, ta oli primus inter pares – esimene võrdsete seas. Küll aga murtakse piike 1934. ja 1939.-1940. aastaga seoses.
