Maret Palusalu esines eile hilisõhtul koos Indrek Oseleiniga Pärnus Endla Jazzklubis, mis lõpetab käesoleval kuul oma kümnendat hooaega.
Jazzklubi alustas Endla Teatrikohvikus 2006. aasta septembris ja on populaarsed tänaseni. Seda nii pärnakate kui linna külaliste hulgas. Teatrikohvik on armastatud esinemispaik muusikutele. „Korraldajatele tagasisidet andnud muusikute sõnul on tegemist koduse ja õdusa kontserdipaigaga, kus alati muusikasõbralik publik, hea korraldus ja soe vastuvõtt,“ rääkis eile õhtul kõik need aastad Endla Jazzklubi vedanud Viljandi Kultuuriakadeemiast kodulinna Pärnusse naasnud Ülle Jantson, kes esmalt maandus tööle Endla teatrisse ning jazziliidu toonaste eestvedajate Ain Agana, Jaak Sooääre ja Tanel Ruubeni toel ülenädalased tasuta kontsertõhtud käima tõmbaski. Läbi aastate on jazzklubi tegevust toetanud Pärnu linn ja Eesti Kultuurkapital.
Jazziõhtute publik on eatu, kõikudes muusikakooli rütmimuusika eriala õppuritest eakate fännideni, suvituslinnale omaselt rahvusest sõltumata. Klubiõhtud toimuvad kahel korral kuus reedeti, septembri keskpaigast juuli lõpuni. „Sõltuvalt esinejatest on klubi külastatavus pea alati poolesajast ülespoole,“ ütles Jantson. Sama kordus ka eile.
„Senine koostöö Eesti Jazzliiduga võimaldab pakkuda vaheldusrikast ja põnevat programmi nii kodumaiste kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud muusikute esituses. Ühe esineja pakub jazzliit, teise otsib siinse klubi korraldaja ise. On hea meel tõdeda, et sageli esinevad jazzklubis ka praegused või endised pärnakatest muusikud, nagu tänagi,“ selgitas Jantson.
Poolteist tundi kestnud kontserdil, mis lõppes tund enne keskkööd, esinesid Teatrikohviku laval Maret Palusalu lauludega ja Indrek Oselein klahvpilliga. Vahetult enne kontserti oli aega esinejatega pisut vestelda. Esmakohtumisel 2013. a 29. mail, samuti hilisel õhtutunnil, polnud Palusalu nii jutukas, kui nüüd. Toona võis ka reisiväsimus mõjuda, sest andekas laulja oli saabunud Kiievis toimunud rahvusvaheliselt festivalilt „Euroopa noored“, kus osales ühena koos Pärnu Kunstide Maja vokaal- ja instrumentaalsolistide ja ansamblite Music Way ja Cantelo noortega. „Ukrainas olin siis päris edukas,“ meenusid Palusalu tookordsed napid sõnad. Tõepoolest, oli ta ju võitnud koos rahvamuusika ansambliga Cantelo folklooris Grand-Prix ja pop-jazzis teise koha. Aga juba järgmise kuu algul Türgis peetud ainult pop-džässi konkursil võitis Grand-Prix. Kuid esimeste tõeliselt suurte auhindade võitmiseni jõudmiseks kulus eelnevalt aega kuuel või seitsmel festivalil esinemise peale. Tulemused ei jäänud tulemata. Pärnu Kunstide Majas õpetas Palusalule laulmist õpetaja Endla Murd.
[pullquote]Õppida samaaegselt kahes koolis, laulda, arutleda sõprade ringis elu tõsiste teemade üle ja olla seejuures ikkagi nii elurõõmus.[/pullquote]Kui küsisin, kuidas tal nüüd läheb, vastas Palusalu laia naeratusega: „Hästi!“ Vastus ei tekitanud kahtlust. Küll uurisin pisut murelikult, et kuidas ta nõnda palju jaksab? Õppida samaaegselt kahes koolis, laulda, arutleda sõprade ringis elu tõsiste teemade üle ja olla seejuures ikkagi nii elurõõmus.
Vahepeal vahetas Palusalu ülikooli. Ta tuli riigiteaduse juurest ära ja siirdus möödunud aastal Tartu ülikooli. Tartus katsub õnne kirjandus- ja kultuuriteaduste erialal. Filosoofia teaduskond. Tema suurem huvi on keskendunud folkloristikale. Lisaks ülikoolile käib ta ka Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis rütmimuusikat ja laulmist õppimas. Palusalu praegune õpetaja on Ursel Oja.
Folkloor ja laul on hästi ühilduvad ja suunanud tema samme sihiteadlikult juba kauemat aega.
Oma tulevast erialavalikut näeb ta kultuurikorraldajana.
On jäänud meelde, et kirjutab ka omaloomingut. Küsisin, kas midagi sellest ka esitusele tuleb? „Ei. Olen siiani kirjutanud sahtlisse. Olen vist väga enesekriitiline. Seepärast pole sellega avalikkuse ette veel tulnud. Millal alustasin kirjutamisega, ei oskagi hästi vastata. Vahepeal ei kirjutanud. Nüüd olen jälle midagi tegemas. Need on põhiliselt ballaadid. Võibolla juba lähemal ajal kuulevad sellest ka teised,“ rääkis Palusalu veetlevas kerguses ja varem kuuldud häbelikusest polnud tema juures vähimatki märki.
Laulja tunnistas, et muusikas on talle südamelähedasemad hingelised, pisut melanhoolsed ja lihtsalt armsad lood. Seda kinnitas ka valitud repertuaar. Laulud helisesid meeldivas hääleseades peamiselt inglise keeles, rohkelt ka eesti keeles. Üks laul oli isegi portugali keeles. Millegipärast haaras mind tugevalt „It’s June in January“, Leo Robin & Ralph Rainger. Loos oli ka pikk klahvpillisoolo, mis samuti väga meeldis. Indrek Oselein oli alates aastast 2008 Palusalule kontsertmeister. Nüüd on nad kolmel korral järjest kontserte andnud.
Palusalu muretses, et „It’s June in January“ võis mõnegi inimese magama uinutada ja seepärast järgnes kohe märksa krapsakam lugu. Mina ei uinunud kordagi ka järgnevate eeldatavalt veidi „unisemate“ lugude juures. Vastupidi, iga laul ergastas omamoodi kuulmismeelt. Paljud laulud olid õpitud Helleri koolis, aga ta laulis muudki, mis talle endale kõige enam meeldisid. Publikut vaadates võis järeldada, et ka kuulajatele läks kõik hästi peale. Keegi vanem daam tunnistas siiralt, et ei teadnudki varem midagi nii heast lauljast. Muidugi võib jääda nõnda märkamatumaks, kui pidevalt väljapool Eestit Grand Prix’sid nopitakse. Mõeldamatu oli lõpetada ilma ametlikule osale järgneva lisapalata. Tegelikult esitati koguni kaks laulu. Viimase lauluna läks paljude hinge Uno Naissoo „Iial ei muutu võõraks me“, sõnad Heldur Karmolt. Kuulasin ja mõtlesin samal ajal Palusalu viimasele blogisse kirjutamisele: „Tahan lihtsalt teile südamele panna, et hoidke üksteist ja väärtustage elu. Soovige alati üksteisele head teed või nägemist.“
„Septembris tähistab Endla Jazzklubi oma 10. sünnipäeva. Eelsoojendus antakse 16. septembril, 30. septembril on aga laval Tafenau ja Aimla kvintett. Raivo Tafenau on Endla Jazzklubi jaoks sümboolse tähendusega – just tema kvartett andis 29. septembril 2006. aastal Endla Jazzklubile avalöögi,“ kõneles Jantson mõne sõnaga ka järgmisest algavast hooajast.
Urmas Saard