Jaan Viska, Vigala vald
Neljapäeval, 5. mail kogunesid Kadarpiku külla Ants Laikmaa majamuuseumisse Ants Laikmaa 150. sünniaastapäeval paljud kunstihuvilised, Laikmaa talendi austajad, ilmselt peamiselt Läänemaalt. Kolm tundi kestnud sünnipäeva mahtusid tervitused, jalutuskäik hauale, uue näitusega tutvumine Laikmaa elust ja inimestest, Puola ja Turo Mannineni raamatu „Anu Kilpiö, Ants Laikmaa tütar“ esitlus. Osta sai nii raamatut kui ka kunstnikule pühendatud marki. Sünnipäevapeo lõpetas kammeretendus „under Under Marie Underist“, kes oli Laikmaa lähedasi sõpru. Kunstihuvilistest saabus eakam põlvkond, kel olid mitmed eelteadmised ja kokkupuuted Ants Laikmaaga ja tema loominguga.
Kolm tundi möödus märkamatult rõõmsa ja naeratava kevadpäikese all. Läänemaa muuseumite juhataja Anton Pärn avas külalisterohkes pargis sünnipäeva. Rõõm oli tõdeda, et paljud olid tee leidnud Kadarpiku tallu. Kõigepealt tervitas kunstihuvilisi Lääne maavanem Neeme Suur, kes imestas ajaloo üle. 150 aastat tagasi polnud kergeid võimalusi kuulsaks kasvada. Vahel tundub: nüüd on võimalused, mis paljudel juhtudel kujunevad hoopis rikastumiseks. Rõõm on tõdeda, kui hästi oli maavanemal lühike ülevaade Läänemaa suurmehest olemas. Kingitusena kaasas Laikmaa parki õunapuu „Valge klaar“.
Kohalik Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus teadis Laikmaad vanaema meenutuste kaudu. Tema kinkis pargile vana tuntud suislepa õunapuu sordi. Vigala valla Vängla küla esindajatelt oli võimalik parki jätta kasvama „Liivi kuldrenett“. Ühelt tervituselt muuseumi õuel jäi kõlama väljend: raskelt rikas, kehvalt kaunis. Öeldu hakkas kuidagi kõrvus kumisema ning jõudis lõpuks leheveergudele.
Juba rahva kogunedes musitseerisid torupillidel C. Kreegi Haapsalu muusikakooli õpilased Viive Marleeni juhendamisel. Muusikud saatsid inimesi Laikmaa hauani, kus Lääne piiskop Tiit Salumäe sõnas, et Läänemaal polnud raudruunad suurt sõita saanud, kuid raudteed peeti elusooneks ja selle lähedale rajas Läänemaa suurkuju oma viimase puhkepaiga öeldes: “Ma tahan, et elu oleks mu lähedal“. Selle võimaluse ta sai, kuid nüüdseks pole raudteed, on vaid võssa kasvanud vall.
Pargis oli võimalik kohtuda Vana-Vigala põhikooli lõpetaja Anne Andrejeviga, kes juhib Haapsalus Iloni Imedemaad. Nüüd oli ta aidanud koristustalgutel osalemisega Laikmaa muuseumil sünnipäevaks valmistuda.
Kohe ürituse algul paistis silma temaatiline postmark Ants Laikmaast. Margi oli kujundanud Lembit Lõhmus. Ühelgi teisel eesti kunstnikul pole kahte teost postmarkidel, ainult Ants Laikmaal. See oli väärikas mälestus ühest tuntumast Eesti kunstnikust. Edasi järgnes Kumu töötaja Liis Pählapuu ülevaade muuseumis avatavast näitusest.
Muuseumitoas tutvustas Johannes Võerahansu lesk Erna Saar oma raamatut viidetega Laikmaale ja esitas klaveripalu. Üle 90 käiv klaverkunstnik Erna Saar on öelnud, et tema abielu sidus eelkõige muusika nagu Võerahansu oleks abielus olnud tema klaveriga. J. Võerahansu oli Laikmaa õpilaseks ateljeekoolis aastatel 1919-21, kus ta sai aluse-oskuse rahvuslikuks kunstiks.
Oli võimalik kohtuda Puola Mannineniga, kellelt oli ilmunud raamat „Anu Kilpiö, Ants Laikmaa tütar“. Sealt saab selgemaks kunstniku, Rosalie Miikmaa ja portree „Miku“ lugu. Laikmaa palus 1926. aastal endale modelliks kahekümnese tüdruku, üldiselt õrnema soo ilu ei jätnud kunstnikku külmaks. Et armulugu ei tuleks avalikuks, siis Rosalie lahkus Eestist Soome, kus Laikmaale ja Rosaliele sündis tütar Aino Maria. Saladuslik lugu oli lõppuks kaante vahele saanud. Mis edasi sai, selleks tuleb võtta ette teekond Taeblasse muuseumi.
Päeva lõpetas kammeretendus, mis on juba ammu valmis, oli esietendunud juba 2004. aastal. Etendust on esitatud mitmetes rahvamajades ja mõisasaalides. Etendus tugineb kahe looja suhetele, kus on kirge, imetlust, manitsemist. Tegelikult kujunes lugu neil eluaegseks sõpruseks. Loomulikult lugu sündis eelkõige armastusest ilusa luule vastu. See oli Haapsalu näitetrupi kummardus kunstniku Ants Laikmaale ja tema austatud proua Muttile. Osatäitjateks Anneli Aken, Lea Andrikorn, Marko Matvei ja Anto Siimson. Tänapäeval kammitseb inimesi karjäär, raha määrab nüüdses elus oluliselt rohkem. Siit kerkib üles küsimus, kas olla, omada või luua.
Lõpuks jäi tänada Vängla küla elanike nimel muuseumi juhatajat Eha Nõmme ja ürituse üldkorraldajat Anton Pärna. Vängla küla tänusõnad maakonna ajalehele kohalike elanike aktiivsust kaasajastamas Laikmaa sünniaastapäeval.
Tasub ette võtta teekond Laikmaale, niiviisi võib hellitavalt lausuda rahus ja vaikuses asuva kultuuriloolise paiga kohta, kuhu võiks jõuda iga põhikooli lõpetanu, vähemalt Läänemaalt. Olla tund või kaks suurmehe jälgedel.