Aldo Kals külastas matkaseltskonnaga, kelle nimeks võiks olla tema arvates “Väikesaarte sõbrad Tallinnast ja Tartust”, Mohni saart ning kirjutas seejärel matkarajast huvitavate võrdluspildikestega reisikirja.
Vilu ja külm aprillikuu keeras lõpusirgel matkajate soovil suvesse. Ilm ongi matkajate tellida, kõige muu eest hoolitseb Lahemaa Looduskool. Niisuguse lausega võtab selle juhataja Maie oma külalisi jutule Mohni reisi teemal. Kas kõik Maied ongi supergiidid nagu seda oli tema ja Viru-Nigula Munasaare giid Maie? Meie tosinajagu matkajat Tartust ja Tallinnast tuuritavad juba 30 Suve mööda Eestit ja lähivälismaad, kusjuures viimased kümme aastat oleme pühendanud end Eesti väikesaartele. Kõik senikülastatud saared ja saarekesed on igaüks oma nägu, aga miski seob neid kõiki omavahel ja tõmbab ligi.
Meie matkaja tegi endale selgeks, et Harju- ja Lääne-Virumaalt sirutavad viie lahe vahel merre Lahemaa Rahvuspargi neli harali sõrme meenutavat poolsaart, mis kannavad läänest itta nimesid Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi. Meie eesmärk oli jõuda Tallinna kaudu emadepäeva eelõhtul, 7. mail Pärispeal asuvasse Viinistusse, kust paadimees meid poole tunniga üle Eru lahe Mohni saarele toimetas. Saar ise on loode-kagusuunaline lainemurdja suurusega pisut rohkem kui Püha Tooli kirikuriik Vatikani künkal. Sõiduriist ja tema juht sarnanesid Virtsust Kesselaiule teinud reisi omale – muhe jutt saarest ja elust seal ning paat ei hüple lainetel ega põruta sabakonti. Minek, olek ja tulek saarelt laabus minutilise täpsusega just nii nagu Kihnus – ei mingit kiirustamist ega rabistamist, jõudsime igale poole õigeaegselt. Mitme paatkonna puhul kaasneb tavaliselt sisustamata ooteaeg, aga Mohnil seda polnud – meiega tegeldi pidevalt.
Saarele nime andnud mungad olid meile tuttavad Pakrilt, aga seal oli tegemist omadega Padiselt, siin aga Ojamaa pühade meestega. Kunagi saarel mühanud Tammikut-pärnikut on järele jäänud üks poole tuhande aastane jässakas niinepuu. Kes tahab teada, mida tundis Ata poeg Alar ööl vastu sõjakäiku Sigtunasse, seisatagu siin või mingu Abrukale Lippmaa pärna alla – istujat haarab harras püha hiie tunne.
Sarnaselt Manilaiu lillevaibale katavad siin maapinda jänesekapsaste keskel eesti värvid, sinised sinililled ja valged ülased, Pakril olid need rootsi lipuvärvid sinine ja kollane. Kui Vormsil olid maa külge tardunud mägiveised, siis Mohnil tuli end sõbraks tegema metsik kass, aga eemal haukus saare kahe põliselaniku koer. Saarevaht Mati askeldab oma valdustes nagu seda tegi tema laulumehest ametivend Jaan Vilsandil. Paljude saarte lahutamatuks osaks on tuletorn, nii ka siin ja lausa eripärase linnaku kujul, kusjuures selle vahtidel on isegi omaette kalmistu. Saarerahva jaoks oli selline Vilsandil, sest iga aastaaeg ei lase kadunukest Saaremaale Kihelkonna surnuaeda sängitada.
Tavaliselt oleme rännanud südasuvel või sügisel. Siis on vaikinud lindude koorid ja äralennuks valmistunud luigeparved Abrukal ning Kihnus pole meile võõrad. Nüüd oli kevad ja püüdsime pesitsevaid linde säästa. Luiged ja tiirud jälgisid meid hoolega, aga häiret polnud vaja välja kuulutada. Rändrahnude ja pühade kividega oleme kokku puutunud kõikjal saartel, olgu see Vahase saarel Abruka naabruses või Odini sünnipaigas Osmussaarel. Samad sõnad Mohni kohta, kus aga kaht kivi on vääristanud kujur Ado Koch. Ka oli ta oma idamaa köögi tarkustega peakokk Ingvar Luhaääre luulelaagrites Mohnil, sest paremat paika luulemuusale meeldimiseks vaevalt leidub. Ka Kristiina Ehin on selle saare sõber.
Mohni saarel puudus hülgeküttimise oskus ja tava. Sestap tulid kohale Ruhnu rannarootslased ja tegid oma töö. Nahad, rasvapütid jm. kaup rändas üle lahe Helsingisse või tehti see rahaks Tallinnas või Haapsalus. Sarnaselt Ruhnule on Viinistus tasemel koduloomuuseum, mis lubab aega sisukalt parajaks teha saaretranspordi ootajatel või saarelt lahkujatel. Müts maha Jaan Manitski ees, kes eduka ärimehena panustab kodukoha kultuuri- ja turismiellu! Püüavad seda pisut ka meie rändurid, toetades väsimatult juba aastaid oma matkadel rahaliselt Eesti Rahvuskultuuri Fondi Eesti biograafika stipendiumi väljaandmist.
Mohni saar on varem halduslikult kuulunud Virumaa, nüüd aga Harjumaa külge, aga mõlemal juhul on tegemist Eestiga. Selle saare külastamise aegu lunisid meie kaks asjapulka lombi taga idanaabri vastu tugevamat „vihmavarju“. Meie matka ja Kuusalu valla vapilt lauritsaresti hirmu ära teeninud „Eesti asja ajajad“ sahkerdavad aga juba aastaid Pihkva järve Kolpino saart meie küljest naabrile koos Eesti Ingeri- ja peaaegu kogu Petserimaaga. Et sealsed Eesti kodanikud on mures nende hülgamise pärast, ei huvita kedagi. Ime veel, et Piirissaart ja Mohnit koos sealsete liivarandadega ei taheta loovutada.
Aldo Kals, Mohni sõber
Samal teemal:
