Täna on Sinterklaasi nimepäev ehk Tunne Kelami kutsel pühade-eelses Brüsselis

Reisikiri

Lõppeva nädala kaks viimast päeva nn Euroopa pealinnas kujunesid esmakülastajale väga põnevaks ja reisi lõppedes koguni ehmatavas koguses adrenaliini doosi suurendavaks. Reisi peamine eesmärk oli siiski Tunne Kelami kutsel kohapealne Euroopa Parlamendi tööga tutvumine.

Arvestada tuli kahe magamata ööga

Hiinlaste hotell Le Maison Du Dragon asub kõrgete uusehituste naabruses ja metroojaama Rogier lähedal Foto Urmas Saard
Hiinlaste hotell Le Maison Du Dragon asub kõrgete uusehituste naabruses ja metroojaama Rogier lähedal. Foto: Urmas Saard

Otselennul Tallinnast Belgia pealinna pole kolm ja pool tundi õhusõitu ajalises mõõdus mitte kuigi kauge geograafiline sihtpunkt. Aga kui arvestada teekonnale juurde vahemaa kodust lennuväljale mitte kilomeetrites, vaid tundides, siis võib Brüsselisse jõudmine muutuda päris väsitavalt pingutavaks katsumuseks. Ometi vääris kõik, mida nägin ja kuulsin, kahte magamata ööd. Jõudmaks väljuvate lendude pääslasse hiljemalt 05:30, pidin kodust lahkuma juba eelmise päeva õhtul, et istuda Pärnus Vilniusest saabuvale bussile. Suures Lux Ekspressis oli sõitjaid ühe käe sõrmedel lugeda. Muretsesin mõttes, kuidas kümne aasta pärast hakkavad Rail Balticu trassil iga paari tunni tagant pooltühjad kiirrongid kihutama? Tallinna bussijaamast lennujaama astub sportlikult kärmel kõnnakul paarikümne minutiga. Kuna kell polnud veel esimest öötundigi löönud, võis ka lonkida, aga ikkagi pidi ootesaalis palju pikki tunde konutama.

Minnes maandusime esmalt Kopenhagenis. Tund aega vahepeatuses jalutamist andis aimduse reisiterminali mõõtmatust suurusest. Meelde jäi suur tuledesäras jõulupuu ja lõputu inimeste liikumine. Pilvede peal lendamine lubas nautida tõusva päikese sära, aga ei andnud lootust eelseisvateks imekauniteks ilmadeks. Aga üllatus oli suur, kui Brüsseli kohal avanes pilvitu taevas ja pealegi kogu seal viibimise ajani.

Korjandus või kerjamine keset kõige karmimat liiklust

Esimene tutvus Belgia ja Brüsseliga toimus bussisõidul kesklinna. Kaja Villem, Tunne Kelami assistent, oskas teekonnal iga meetri kohta, mida bussi aknast nägime, mingi selgituse anda. Sekka ka üldharivaid teadmisi jagada. Paraku suutsid silmad korraga üksnes paremale või vasakule vaadata. Kaja jõudis samaaegselt lisaks külgedelt mööduvatele objektidele ka kaugemal eespool nähtavale tähelepanu pöörata. Kõike korraga talletada ei jõudnudki. Peatudes foori punase tule ees, nägime samas suunas kulgeva neljarealise tee autode ja mootorrataste vahel naljaviluks kepile toetuvat memme. Valge topsik käes palus ta naerataval ilmel sinna midagi sisse panna. Ilmselt kogus mingiks tarbeks raha. Hiljem nägin samasugust pilti ka kesklinna autodest ummistatud tänavatel, kus kartmatult sagiti korjandust tehes mööda telgjoont kõndides.

[pullquote]Hotelli fuajees sai hoida käte vahel hiina hieroglüüfides trükitud ajalehte, soovi korral harjutada pulkadega söömist, näha hiinapärast sisustust, hiigelsuuri maalingutega vaase ja muud.[/pullquote]Kaja rääkis, et seitsmekümnendail saabus esimese lainena suuremal hulgal sisserändajaid Kongost. Nemad olevat olnud väga töökad. Kuningas Léopold II valitses Belgia monarhia ajaloos kõige kauem, 44 aastat. Ta oli 1885. aastal loodud Kongo Vaba Riigi ainuomanik kuni aastani 1908. Võimu kuritarvituse tõttu võttis Belgia valitsus ala enda hoole alla ja see nimetati Belgia Kongoks. Hiljem on Kongo mustanahalistele lisandunud inimesed Põhja-Aafrikast ja Araabia maadest. Moslemeid olevat Brüsselis praeguse seisuga umbes neljandik. Kuna rahvuste ja usuliste eelistuste alusel eraldi arvestust ei peeta, siis pole arvud võibolla päris tõesed. Suurem osa moslemeid elavat abirahadest.

Kui Hiinas alles käimata, siis…

Buss viis meid ööbimispaika, kus saime suuremad asjad tuppa panna. Hiinlaste hotell Le Maison Du Dragon asub kõrgete uusehituste naabruses ja metroojaama Rogier lähedal. Kõrghooned olid heaks maamärgiks nendel juhtudel kui üksipäini linnas ringi uidates hetkeline orientatsioon ära kadus. Hotelli fuajees sai hoida käte vahel hiina hieroglüüfides trükitud ajalehte, soovi korral harjutada pulkadega söömist, näha hiinapärast sisustust, hiigelsuuri maalingutega vaase ja muud. Ka hiinlased olid aegsasti jõulupuu sisse toonud. Mõned asjad jäid ka arusaamatuks.  Toanaaber jutustas, et Saksamaal Wolfenbüttelis toodetavat ürdilikööri mõõdetud kohvitassiga veiniklaasi.

Grote Markt ja Manneken Pis

Hotelli juures ootas meid Kadri Kopli, Tunne Kelami büroo juhataja. Tema juhatusel tutvusime vanade kvartalitega, seisime keskväljakul, vaatasime linna suurt jõulupuud, kõrget raekoja torni ja kuulasime väljakut ümbritsevatele hoonetele paigaldatud skulptuuride juurde kuuluvaid legende. Brüsselis on nimetused kahes keeles. Nii on 68X110 meetri suurune UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud väljak hollandi keeles Grote Markt ja prantsuse keeles La Grand–Place.

[pullquote]Alles koju jõudes avastasime abikaasaga karpi avades, et sisuks on 18 šokolaadipruuni Pissivat Poissi.[/pullquote]Muidugi ei saanud jätta vaatamata Brüsseli üht olulisemat vaatamisväärsust. Manneken Pis ehk Pissiv Poiss on 1619. aastal skulptor Hieronimus Duquesnoy loodud 61 cm pikkune pronkskuju, mida hoitakse keskväljaku äärses Maison du Roi/Broodhuis hoones. Seda me originaalina ei näinud, aga minnes väljakult mõnisada meetrit mööda Rue Charles Buls tänavat näeb nurgapealse hoone seinal koopiat. Originaalile sarnanevaid pissivaid poisse näeb ka mujal linnas liikudes. Pissiva Poisi eeskujul valmis 1987. aastal ka Pissiv Tüdruk, aga see jäi vähemalt minul nägemata.

Ühel tänaval näitas Kadri maja, kus olevat maailma esimesed friikartulid küpsetatud. Kohvikute lauad olid kenasti tänavatel külalisi ootamas. Kohvikute teenindajad või omanikud seisid uksel ja hüüdsid üksteise võidu möödujaid jalgu puhkama. Mõned agaramad haarasid koguni naisi kaenlasse, kallistasid, kaisutasid ja meelitasid kõikvõimalikul viisil lauda istuma.

Meeldejäävalt maitsev lõunasöök

Lõunat sõime Euroopa Parlamendi hoones. Toit oli lihtne, aga sedavõrd maitsev, et väärib eraldi kiidusõnu. Millegipärast olen vältinud seni tursa söömist. Maitse üle ei vaielda… aga sedakorda otsustasin kalaroa kasuks ja ei pettunud. Samad kiitvad hinnangud tulid ka teistelt. Palusin kokale öelda tunnustavad tänusõnad. Kehakinnitamise järel kuulasime külalisteenistuse ametniku Jana Jälvi-Robertsoni juttu. Nüüd andis magamata öö endast märku ja uni kippus peale. Selgus, et lisaks minule pidid ka mitmed teised Eestimaa kaugematest nurkadest väga varakult liikuma hakkama. Kindlasti polnud esineja teemakäsitlus unejutt ja kuulajate küsimused tegid vestluse veelgi huvitavamaks.

Tsiteerides teoloogi

Tunne Kelam kuulab Jana Jälvi-Robertsoni esinemist Foto Urmas Saard
Tunne Kelam kuulab Jana Jälvi-Robertsoni esinemist. Foto: Urmas Saard

Tunne Kelami tulekul virgusin uuesti. Ilmselt aitas sellele kaasa saadiku abikaasa Mari-Ann Kelam, kelle elav loomus ja terav mõtlemine ergutab alati vaimu. Tunne Kelam tsiteeris Shveitsi teoloogi ja kultuuriajaloolast Jacob Burckhardti (1818-1897), kes nägi ühiskonda tuginevat kolmele “potentsile” ehk alussambale – kirik, riik, kultuur. Tunne Kelami hinnangul muutus 20. sajandi probleemiks kiriku rolli vähenemine. Tema sõnul loob religioon vertikaali, aga usuliste hoiakute kadumise korral võtavad riik ja kultuur selle automaatselt üle. Siiski ei õnnestu seesugune asendustegevus täielikult. ”Meil on tekkinud uusinkvisiitorid, vasakpoolsed liberaalid, kes tahavad korda luua, nii nimetatud vähemusi kaitsta ja seda kaitsta niisuguse hoo ja vihkamisega, et mingisugust teist arvamust ei tohigi üldse olla. Teist arvamust avaldavad inimesed pole enam täisväärtuslikud ja kuuluvad kuhugi minevikku. See on näide, et institutsioonide rolle ei saa segada.” Sama asja näeb ta ka Euroopa Parlamendis. Üks osa on seaduste vastu võtmisel nendes raamides, mida võimaldavad Euroopa aluslepingud. ”Me ei saa näiteks teiste liikmesriikide kultuuri või sotsiaalpoliitikasse sekkuda. See on valdkond, mida meie valitsused ise on oma lepingutega võimaldanud.” Kui majandusküsimustes on liberaalidel sarnased vaated konservatiividega, siis kultuuri vallas on asi teine, jätkas Tunne Kelam üles võetud teema lahtimõtestamist talle omasel originaalsel viisil, mida on alati kasulik kuulata.

Elamuste ja kogemuste võrra rikkamaks

Omaette elamus oli parlamentaariumi nägemine ja küllap ka kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide lippude ees ühispildistamine. Pärast seda võis ka väiksemates seltskondades või päris üksinda linnaga tutvuma minna. Parlamendi hoonest väljudes mõõtsin ees kõrguvat 15-korruselist hoonet, mille all asub veel 5 maa-alust korrust. Kunagi asus parlamendi hoonete kohal raudteejaam. Nüüd on seegi maa alla viidud. Rongiga saab Luxemburgi, Pariisi, Londonisse. Mida varem pileti tellid, seda odavamalt reisid. Kuu aega ette ostes võivat Pariisi sõita isegi 40 euroga.

Kauaks mõtisklema ja uudistama jääda ei tahtnud ja kiirustasin nelja mehe sekka. Nemad otsustasid taksoga hotelli sõita. Mul polnud midagi selle vastu ja lootsin leidvat takso, mis võtaks korraga 5 seltskonnakaaslast peale. Nagu tellimise peale ootaski pikas taksode rivis suuremat mõõtu sõiduk. Abivalmis mustanahaline kiirustas kohe uksi avama, kui kuulis soovist Rogier’i metroojaama sõita. Igaks juhuks küsisime enne peale istumist ka hinda. 25. Sai veel kindluse mõttes ka teist korda küsitud, aga kuna 5 eurot nina peale ei tundunud ülemäära palju olevat, nõustusime leplikult ja ilma kauplemata hinnaga. Minu toakaaslane otsustas jääda õhtust linna vaatama, aga tuli samuti varsti hotelli. Tema umbes sama pikk taksosõit maksis kõigest 10 eurot.

Kaunis ja turvatud päev

[pullquote]Mõnel pool palutud suuremates kaubanduskeskustes naiste pikkade mantlite hõlmad hetkeks laiali tõmmata. Erandid tehtud üksnes moslemi naiste suhtes.[/pullquote]Teiseks päevaks olin korralikult välja maganud ja sama kaunis ilm meenutas taas kevadist soojust. Värskelt roheline muru, punased roosid ja valgete kroonlehtedega õied jätsid päris suvise mulje, kui mitte lehtpuud nii raagus poleks olnud. Kuidagi raske uskuda, et laiuskraadil, kus Belgia asub, võib jõulukuu nii uskumatult mõnus olla ka ilma lumeta. Isegi kõikjal tänavatel seisvad või liikuvad relvastatud politsei- ja sõjaväevormis korratagajad ei tekitanud häirivat tunnet. Paljud naeratasid ja lubasid ennast koos seisatajatega pildistada. Suurtes kaubanduskeskustes valvasid mustades ülikondades mehed. Märkamatult astusid nad lähemale ja tegid mingi pikema isevärki riistapuuga riietuse või kompsu suunas salapärase kuid segamatu liigutuse. Ise ei näinud, aga mõnel pool palutud suuremates kaubanduskeskustes naiste pikkade mantlite hõlmad hetkeks laiali tõmmata. Erandid tehtud üksnes moslemi naiste suhtes. Neile ei lubavat usk liialt läheneda.

Triumfikaar ja Schuman

Eesti Vabariigi alaline esindus Euroopa Liidu juures oli samuti üks punkt päevakavas. Hoonel lehvib kõrvuti Euroopa Liidu lipuga heraldiliselt auväärsemal kohal Eesti lipp. Kohtumisel vestles esinduse asejuht ja suursaadik Clyde Kull. Seejärel vedas Kadri pliiatsiga jooni ja märke linna kaardile, et hõlpsamini omal käel huviväärsematesse paikadesse jõuda. Tahtsin näha Belgia Triumfikaart, mis asub Cinquantenaire´i pargis. Samuti sealsamas olevaid autode ja lennumasinate näituseid. Sama pargi servas asub Robert Schuman’i (1886-1963) büst. Prantsusmaa poliitikut nimetatakse “Euroopa lõimumisprojekti arhitektiks”, kes koostas ühiselt Jean Monnet ́ga rahvusvaheliselt tuntud Schumani plaani. See avaldati 1950. a 9. mail. Nimetatud päeva peetaksegi Euroopa Liidu sünnikuupäevaks. Algatatud kavatsusega ühinesid Prantsusmaa, Saksamaa Liitvabariigi, Itaalia, Belgia, Luksemburgi ja Belgia valitsused. Schuman pidas vajalikuks ka ühtse Euroopa kaitsepoliitika väljatöötamist, aastatel 1958–1960 oli Euroopa Parlamendi president.

Brüsseli vaateratas Foto Urmas Saard
Brüsseli vaateratas. Foto: Urmas Saard

Lähenedes kingipühale ja vaaterattale

Päeva vaevumärgatava pimenemisega süttib kogu Belgia tänavate ja teede valgustus. Tegelikult on valgustus sisselülitatud terve ööpäeva ringselt. Andurid muudavad üksnes valguse tugevust, mis päikesepaistel pole muidugi üldse nähtav. Suurlinna tuledes on oma võlu. Kõrghooned on valgustatud pühade ootuses.

Brüsselisse saabub kingipüha 6. detsembril, mis on belglaste jõuluaja tähtsaim püha. Hollandikeelselt nimetatakse meie mõistes jõulumeest Sinterklaasiks. Teda tuntakse meremeeste ja laste kaitsepühakuna. Sainte Catherine’i platsilt avanes kaunis vaade efektselt värviliste tuledega valgustatud vaaterattale. Brüsseli vaateratta kondlitega ei tõuse küll nii kõrgele, nagu maailma suurimate vaateratastega näiteks Singapuris või Las Vegases, aga üle katuste paistvat panoraamvaadet võimaldab seegi ratas.

Kristlikud jõulud pole kadunud

Päästearmee töötaja Brüsseli tänaval Foto Urmas Saard
Päästearmee töötaja Brüsseli tänaval. Foto: Urmas Saard

Kuid Brüsselis kohtab ikka veel ka Euroopa sajandite vanuse traditsiooniga kristlikke jõule, kus keskne koht on jõululapsel ja kristlikel väärtustel, mille kinnipidamise tähtsusest on rääkinud ka Robert Schuman. Huvitav on seejuures tähelepanek, et kristlikku traditsiooni levitavad väljapoolt Euroopat tulnud inimesed. Kahel päeval nägin ühel tänaval erinevaid Aafrika päritolu inimesi Päästearmee vormis sedeleid jagamas ja traditsioonilisi jõululaule laulmas. Peale põgusat vestlust usaldati mulle natuke üksikasjalisemat kirjandust. Tegemist on üle-eelmise sajandi lõpul metotistide liikumisest välja kasvanud evangeelse kristliku kirikuga, mida tuntakse terves maailmas nimetusena The Salvation Army. Metodisti koguduse sooviks oli eriline püüe abistada elus hätta jäänud inimesi: raskustes perekondi, vaeseid, kodutuid, samuti alkohoolikuid ja narkosõltlasi. Tegutsetakse 126 riigis, ka Belgias. Kuulasin noorema mehe juttu ja lasksin teiste eeskujul mõned eurod kogumiskasti.

Teel koju ostsin kingituseks kaasa piimašokolaadi karbi, millel linna sümbolpoiss ja kiri Brussels’ Manneken Pis. Alles koju jõudes avastasime abikaasaga karpi avades, et sisuks on 18 šokolaadipruuni Pissivat Poissi. Veel enne koju jõudmist tuli veel üks öö veeta Tallinna lennujaamas ja veel enne seda kogeda suhteliselt väikese lennuki vaprust suure tuulega maandumisel. Terve lennumasin vappus ja tiivad kaldusid tugevalt küll ühele, küll teisele küljele. Pole teada, mida keegi tundis neil hetkedel, aga kui rattad maandumisraja betooni puudutasid, märkasid reisijad tormiliselt plaksutada tublide lendurite kiituseks. Minu kõrval istunud mees ütles, et tahab minna isiklikult kättpidi kaptenit tänama.

Allpool fotosid sellest, millest kirjutasin, aga ka sellest, mis ei mahtunud kirjapilti.

Urmas Saard