Saima Sellak-Martinson: mõeldes hingedepäevale

Jõulukuul 2002 Tallinna Toompea Kaarli Kirikus piiskop Einar Soone poolt diakoniseisusesse pühitsetud Saima Sellak-Martinson on varem tähistatud hingedepäeval avaldanud mõtteid, mis ajatuse mõistes on tänagi sama kaalukad.

Täna, hingedepäeval, Sindi kalmistul Foto Urmas Saard
Täna, hingedepäeval, Sindi kalmistul. Foto: Urmas Saard

2. novembril tähistame hingedepäeva, mis kuulub hingedeaja sisse. See on periood eesti rahvakalendris, mil oodati koju surnud esivanemate hingi, neid austati, neile kaeti tuppa või sauna toidulaud, neil paluti kaitsta karja ja põldu…

Meie ajal, mil enamasti enam põlvkonniti koos ei elata ja inimesed kolivad palju, on selle müstilise aja tähendus ehk pisut teisenenud. Kodus mälestatakse oma armsaid, mäletades neid fotode, öeldud sõnade ja tegude põhjal, meenutatakse koosveedetud aegu, süüdatakse küünlad surnuaial ja kodude akendel.

Hingedepäeval mõtleme ehk pisut rohkem surmale ja tajume ka iseenda piiratust. Sel ajal on lihtsam jaatada tõsiasja, et olemine oma eri pooltega – nähtava ja nähtamatuga – on üks tervik. Me tajume, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga, sest ka siis, kui inimene toetub puhtalt mõistusele ja ei usu igavest elu, ei kao surres jäljetult keegi. Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad. Lisaks on meil usklikena lootus saada kunagi üksteisega kokku igaveses kodus, seal, kus Issand elab ja valitseb.

Hingedeajal mõtleme ehk enam siit ilmast kutsututele, meenutame neid, aga ärgem selle kõrval unustagem ka lähedasi, neid, kes on meie lähedal, kellega suhtleme igapäevaselt…