Lugesin 30. septembri Pärnu Postimeest seni, kuni jõudsin Kaupo Meieli arvamusloo pealkirjani „Maailma kõige igavam Pärnu linnapea“. Jäin küsivalt mõttesse ja panin lehe kõrvale. Mõni päev hiljem sattus silmapaar uuesti samale pealkirjale ja enda eelarvamust maha surudes lugesin loo peaaegu lõpuni. Tegin hästi, et lugesin, sest üksnes nii sain teada, et artikli sisu loob Romek Kosenkraniusest positiivse kuvandi, mida olingi juba varem mõelnud. Muuhulgas leidis Meiel, et meer ei eksponeeri end mõõdutundetult ega nori avalikkuse tähelepanu, austust ja tänu. Seda lugedes mõtlesin võrdluspildis Sindi linnapead Marko Šorinit.
Aga viimane lõik jäi lugemata, sest naine jõudis töölt koju ja siis kuulus kogu tähelepanu temale. Küsis, kas mäletan ammusest ajast inimest, keda tema enam ära ei tundnud, aga olevat tundunud väga tuttavana. Küsinud, kus me nüüd elame ja kuuldes, et Sindist, läinud unustatud tuttava nägu särama. „See on ju väga vahva linn ja teil pidavat olema hästi tore linnapea,“ vahendas abikaasa Pärnu turult kuuldud uudist minulegi. Umbes samasuguseid uudiseid olen kuulnud varemgi ja mitte ainult Pärnust, vaid maakonna piiridest kaugemaltki.