Aasta 2012 on kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Külauudiste tegijad kutsuvad lugejaid üles kirjutama oma mälestusi vanavanematest ja näitavad ise eeskuju.
Oma vanaema sain tunda vaid veidi üle kümne aasta. Seda oli häbematult vähe, aga piisavalt selleks, et teda mitte unustada. Minu vanaemal oli kuus lapselast ja mina nende hulgas ainus tüdruk. Selge see, et pidasin ennast oma vanaema lemmiklapselapseks, leidis ta ju minu jaoks alati aega.
Mäletan tema tööd. Ta töötas nõukogudeajal pangas ja oli seal tähtis tegelane. Tema juurde saamiseks pidin helistama all uksekella ja valvuri küsimise peale pidin ütlema vanaema nime. Kui valvur mind sisse lasi, siis lausa pakatasin uhkusest – näete, ma tohin siia minna. Istusin koos vanaemaga klaasist seina taga ja vaatasin, kuidas ta prillid ninal lehti lappas ja arvelauaga klõbistas. Ta oli pearaamatupidaja. Mina arvudest sel ajal veel suurt ei jaganud, küll aga meeldis mulle kirjaklambreid üksteise otsa lükkida, sain ilmatupikki kirjaklambrikette.
Mäletan, et vanaemal oli üks tuttav õmbleja, kelle juures me vahel käisime. Vanaema armastas küll ka ise õmmelda (tema tehtud punane valgete täppidega kleit oli üks mu kindlaid lemmikuid), kuid minu esimese koolivormikleidi ümbertegemise usaldas ta siiski oma tuttavale õmblejale. Asi selles, et kõik vormikleidid olid mulle lihtsalt suured. Vanaema õmblemislembust meenutab mulle siiani tema vana Singeri õmblusmasin. Loe edasi: Lugu minu vanaemast
